Lapse aju areneb kõige kiiremini just esimestel eluaastatel. Seda arengut toetavad kõige rohkem päris suhted: pilkkontakt, hääletoon, puudutus ja mäng teise inimesega. Alla kaheaastastel lastel ei soovitata ekraane kasutada, sest selles vanuses õpib laps maailma tundma eelkõige päris kogemuste ja teise inimesega suhtlemise kaudu.
Sageli arvatakse, et hariv sisu toetab lapse arengut. Tegelikult ei õpi väikelaps ekraanilt samamoodi nagu teiselt inimeselt. Kui laps on ekraani ees, räägivad täiskasvanud temaga vähem. Nii kuuleb laps vähem sõnu ja väheneb vastastikune suhtlus, aga just lapse ja vanema vaheline kontakt arendab lapse aju ning paneb aluse keele arengule.
Lisaks keelele on oluline ka ekraanil toimuva sisu ja tempo. Paljud laste jaoks tehtud videod ja rakendused on üles ehitatud väga kiiretele vahetustele: lühikesed kaadrid, pidevad heliefektid, erksad värvid. Väikelapse närvisüsteem on alles kujunemas. Seetõttu võib kiirelt vahelduv heli- ja pildimaailm teda kergesti üle stimuleerida. Laps võib olla pärast ekraaniaega rahutum, kergemini ärrituv. Mõju on eriti ilmne, kui ekraaniaeg on vahetult enne und.
Muidugi ei pane me ekraani lapse ette pahatahtlikult. Me teeme seda, sest on kiire, me tahame korraks rahu või ei taha teisi häirida. Aga iga kord, kui ekraan lahendab olukorra, jääb lapsel midagi õppimata – kuidas oodata, kuidas suhelda, kuidas toime tulla igavusega, kuidas maailma kogeda.
Probleem ei ole ainult peredes, vaid ühiskonnas laiemalt. Me oleme hakanud aktsepteerima pilti, kus väikelaps on avalikus ruumis ekraaniga „vaigistatud“. See on saanud normiks. Ehk peaksime endilt küsima, miks me eelistame, et lapsi poleks näha ega kuulda.
Laps ei ole ju segaja, ta on väike arenev inimene, kes vajab erinevaid olukordi ja kogemusi, et maailma mõistma õppida.
Kui vanem hoiab lapse esimesed eluaastad ekraanivabad, ei võta ta lapselt midagi ära, vaid annab talle rohkem seda, mida väikelaps kõige enam vajab: kohalolu, mängu ja päris suhtlust. Ja mis kõige olulisem – see loob harjumuse. Kui laps kasvab ekraanita, on hiljem palju lihtsam kehtestada piire. See on ka hea põhjus lapsevanema enda ekraanikasutust piirata, sest just vanem on lapsele eeskujuks.
Väikelaps ei vaja meelelahutust. Ta vajab suhet ja suhtlust oma vanemaga.
Autor: Sotsiaalkindlustusameti traumeeritud laste toetamise talituse juht Kai Hallik
Kuidas olla lapsele eeskujuks?
Teadlik omaenda telefoni kasutamine. Laps õpib eelkõige jälgides. Kui vanem on kohal ja reageerib, tekib lapsel turvatunne.
Ühised söögikorrad ilma ekraanita. Söömine on väikelapse jaoks õppimise hetk, sest sel ajal töötavad kõik tema meeled.
Rohkem otsest suhtlust ja silmsidet. Laps õpib rääkima kõige paremini läbi suhtluse.
Hoolikas suhtumine fotodesse, videotesse ja privaatsusse. Kui vanem austab lapse privaatsust, õpib laps varakult, et tema piirid on olulised. See toetab eneseväärikust ja turvalist digikäitumist tulevikus.
Selged kokkulepped vanemate laste ekraanikasutuse osas. Võimalusel looge vanematele lastele eraldi ekraani kasutamise ala, mis on eraldi beebi või väikelapse mängualast. Vanematele lastele sobiv sisu võib teie beebi või väikelapse jaoks olla liiga vali, liiga värvikas või liiga põnev ning põhjustada ärevust või stressi.
